Meie lasteaiast

 Tänapäev
Lasteaed on asutatud 1950a.
Lasteaias on kaks rühma, nooremas liitrühmas 18 last ja vanemas 20 last. 
2017a. jaanuari seisuga töötab lasteaias 12 inimest
 
Meie personal läbi aegade
 Juhatajad: Fernanda Tamm, järgnesid Johanna Proovel, Tiia Kruusmaa (Vainloo), 1962 -1979a. Erna Viirand, 1979a. sai juhatajaks Juta Tubin, 2000a.-2005a. töötas Pille Simmulmann ja alates 2005a. Katri Haaviste.
Kasvatajad: Vaike Kallandi, Laivi Guss, Auli Kõre, Tiiu Reimann, Epp Veiman, Eha Pogodin, Eha Viks, Malle Jeltsova, Ülle Saare, Taimi Johanson, Külli Suvi, Helgi Vasemägi.
muusikaõpetajad: Silja Piir, Riina Lind, Asta Paeveer, Eha Niglas
 liikumisõpetajad Maiu Veltbach ja Epp Hoovi
Õpetajad: Anne Uusväli, Marianne Allingu, Marju Kattel, Liia Kukli Logopeed: Viive Mihkelsoo.
Abid: Liidia Kalda, Leida Lehtmets, Helgi Sirel, Milvi Lehtmets, Liidia Olesk, Ludmilla Vasemägi, Maie Pinka, Jelena Alberg, Ivi Lehtla, Leida Salusoo, Lilian Pärnpuu, Maria Lilleorg, Ploom Lilia, Virve Kõiv, Eve Pääsuke, Elo Palmiste, Kaidi Forostovets, Hilja Oppe, Monika Normak, Ilona Hansson, Veronika Pinka, Egle Kattel, Kristin Tänav (Muul).
Kokad: Hilda Libe, Alma Rosin, Anne Danneberg, Ilga Mikk, Terje Kerb, Leili Guss, Leili Masur, Eda Ventonen, Ille Lehtmets, Helli Look, Aira Sass, Sirje Puusepp, Eha Pütsepp, Nurmsalu Lehte, Anne Voojärv.
Majahoidjad: Leida Tähnas, Lilia Savolainen, Eve Rebane, Maimu Puusepp, Taimi Johanson, Veronika Pinka, Lauri ja Meelis Voojärv. Maj.juhatajad: Asti Aaving, Luule Kareva, Liidia Kondras`ova. Raamatupidaja: Anne Valdmaa, Merike Kram.
Med. õed: Veera Eltsova, Maire Tobre ja Aime Kukk.
  Pilk minevikku
Jõgeva aleviku lasteaed asub Jõgeva vallas, Jõgeva alevikus (rahvasuus – Sordis), mis on endise Jõgeva mõisa süda.
Jõgeva mõis asutati 16.saj. lõpul. Alates 1750-datest kuni 1919-nda aasta võõrandamiseni kuulus mõis von Mannteuffelite aadliperekonnale. Mõisamaja on ehitatud 18.saj. lõpul. 1920 a. jagati mõis kahele asutusele-Eesti Seemnevilja Ühisusele ja Eesti Sordiparanduse Seltsile (mõisamajas asus Sordiparanduse Seltsi kontor).
 Lasteaia esimene kodu
Esimene lasteaed Jõgeva alevikus avati 1950. aastal endises kontorimajas. Jõgeva Sordiaretusjaama tollane direktor Mihkel Pill andis lasteaia käsutusse kontori teise korruse kaks tuba ja rõdu. Lasteaia esimeseks juhatajaks määrati Fernanda Tamm. Komplekteeriti üks rühm, kus käis 20-23 3-7 -aastast last. Mänguasju leidus imevähe. Sordiaretusjaam muretses väikese klaveri, millega oli hea laule ja tantse saata. Rühma kasutada jäi kaks tuba, ühes söödi ja mängiti, teises magati. Lapsed armastasid lisaks väga rõdul mängida. Alguses koguti mänguasju lasteasutuse jaoks vanematelt, hiljem juba osteti mõningaid. Appi tuli asutuse puidutöökoda. Laste mängumaaks oli vaid üks liivakast kontori vastas pargis. Eraldi pesuruumi ei olnud, vett toodi õuest pumbakaevust. Personali nappis: lasteaia juhataja täitis ka kasvataja ülesandeid ja rabas hommikust õhtuni. Koka, koristaja, pesupesija ja kütja kohta täitis üks inimene. Juhataja Fernanda Tamm viis vahetevahel lapsi oma aeda mängima ja loodusega tutvuma. Eraldi õppetööd ette ei võetud. Lapsi lihtsalt hoiti, sest vanemad olid tööl. Juhataja Fernanda Tamm viis vahetevahel lapsi oma aeda mängima ja loodusega tutvuma. Hiljem lasteaia ümberkolimisel asus vabanenud ruumidesse Sordiaretuse Instituudi kontor. Praeguseks on majas erastatud korterid.
Teine lasteaed
Järgmiseks koduks lasteaiale sai 1955.a. Pedja jõe kaldal Poe tänavas asuv  kahekorruseline maja senisest lasteaiast lõuna pool üle jõe (praegu individuaal). Samal aastal asus lasteaia juhatajaks Johanna Proovel. See lasteaed kuulus Jõgeva Näidissovhoosile ja toidu eest maksis sovhoos. Põhilised toiduained piim, kartul, juurviljad ja liha tulid asutuselt. Koor ja või toodi Jõgeva piimatööstuse meiereist. Päevaraha oli 30-50 kopikat, lasteaiamaks 9-10 rubla.
Hoovis oli suur kuur ja õuel liivakast. Ka selles majas müttas üks rühm lapsi, nimekirja kuulus 20 kasvandikku. Lastega tegelesid kasvataja Tiia Vainloo ja rühmatädi Ludmilla Vasemägi.
Laste päralt oli kaks tuba, kolmandas toas elas kasvataja. Riietusruumis pandi ruumikitsikuse tõttu ühte kappi kahe lapse riided. Lasteaia köök asus teisel korrusel. Teisel korrusel elas ka lasteaia juhataja. Ülemisel korrusel sõid ja magasid suuremad lapsed. Magati naridel. Alumine korrus jäi väikeste laste päralt. Toit toodi väikeste jaoks ülemiselt korruselt. Suures toas andis sooja ahi. Seal asus ka väike klaver. Alumisel korrusel paiknes kuivkäimla.Väikeste jaoks olid pissipotid.
Lasteaia uueks juhatajaks määrati pedagoogilise haridusega Tiia Kruusmaa (Vainloo). 1960 aastal tuli tööle pedagoogilise kutsega kasvataja Tiiu Reimann. Rühmatädina töötas Milvi Lehtmets. Siis jaotasid kasvataja ja juhataja pika tööpäeva juba plaanipäraselt oma vahel pooleks. Õppeprogrammis kuulusid tähtede õppimine ja kirjutamine. Toimusid käelise tegevuse tunnid: joonistamine, lõikamine, rebimine ja liimimine. Muusikat õpetas Fernanda Tamm. Tema juhendamisel pandi lapsed tantsima, laulmise ja võimlemisega. Tiiu Reimann mäletab tolleaegseid olusid: “Lasteaed oli ahiküttega soe puumaja. Vett tuli tuua õuest pumbakaevust. Käsi pesime pika reservuaari all, ühe ja sama käterätiga kuivatas mitu last. Rikkusime seega sanitaareeskirju, kuid eelarve oli väike ja rohkem polnud võimalik midagi muretseda. Õnneks ei esinenud nakkushaigusi. Kokaks oli Alma Rosin, hiljem tuli sellele ametikohale Hilda Libe. Lastepeod olid elevust täis ja kaasahaaravad. Lapsed riietati uhketesse kostüümidesse ja nad esinesid hästi”. Lasteaia uueks juhatajaks määrati alates 1962a. Erna Viirand. 1964 aastal tuli tööle uus kasvataja Eha Viks. Siitpeale oli töö lasteaias juba rohkem jaotatud. Suureks puuduseks majas oli ruumikitsikus.
Kolmas kolimine
 Lasteaia viimane ülekolimine toimus 5.jaanuaril ja avamine 13. jaanuaril 1965a. praegusesse hoonesse, mis on ehitatud 1963 – 1964 spetsiaalselt lasteaia tarbeks. Lasteaed ehitati 50 lapsele, esialgu oli nimekirjas 38 last. Lapsi võeti vastu 1 – aastaselt, erandjuhul ka varem. Vanemas rühmas oli 30 ja enam last, keskmises 20-25 ja sõimes 20-25 väikest (aegajalt kokku üle 70 lapse). Avamisel lõikas lindi läbi siis lasteaias käiv Ene Pütsepp.
Juhatajaks jäi edasi Erna Viirand. Aastani 1967 võeti vastu kaks rühma, edaspidi töötas lasteaed aastaid kolmerühmalisena. Uues majas oli juba keskküte ja veega klosett. Algul tuli kütta oma katlaga, hiljem ühendati tsentraalküttega.
1987a. nov. tehti kolm rühma kaheks ja 1992a. muudeti lasteaed üherühmaliseks ning alates 2000a. jälle kaherühmaliseks sõltuvalt laste arvust. Vahepealsetel aastatel olid teises tiivas asuvad ruumid kultuuriseltsi käsutuses. Aastaid tegutses seal ka toidupood.
Aiki Suvvi 2007a. valminud uurimustööst ja sellega seotud intervjuudest saame ülevaate kolmanda lasteaiaperioodi igapäevaelust.
Kuna projekteeritud oli kaks rühma, siis kummalgi jagus eraldi magamise ja mängutuba. Hiljem kolmerühmalisena jäi eraldi magamis- ja mängutuba vaid sõimerühmale. Sõimelastel olid magamiseks võrkudega raudvoodid. Mängutoas asusid ka kõige väiksemate söötmislauad. Tittede söötmisega nägi kõige rohkem vaeva rühmatädi Liidia Olesk. Sõimerühmas oli seinal plaan-graafik, mis näitas kellaajaliselt ära, mida mingisuguses vanuses laps parasjagu tegema peab (nt. pooleteise aastane laps pidi kell 14.00 magama). Rühma kontrollimisel märgiti protokolli, kas graafikust on kinni peetud. Kord kontrollimise ajal üks laps, kes pidi magama, parasjagu ei saanud und. Rühmatädil Milvi Lehtmetsal tuli anda seletusi, miks laps ei maga. Tädi Milvi soovitanud kontrollijal endal näidata, kuidas ta lapse magama paneb, kui laps lihtsalt ei jää magama. Keskmises ja vanemas rühmas mängisid ja magasid lapsed ühes toas, voodite jaoks olid seinakapid. Magamise ajal tehti kapiuksed lahti ja lasti kahekordsed reformpõhjaga narivoodid alla. Pärast puhkamist tõsteti narid kappi tagasi. Lasteaia küljel paiknes pesuköök. Seal oli suur puudega köetav katel, milles pesu keedeti. Katla all põletati ära ka lutid, millega väikesed hommikuti lasteaeda tulid. Töötajate riietusesks oli kittel. Samas pesti ka majandi lüpsjate kitleid. Sellega rikuti küll rängalt sanitaareeskirju.
Uus lasteaias omas suurt kööki. Seal töötasid kaks kokka: Hilda Libe ja Ilga Mikk. Köögi kõrval oli eraldi nõudepesuruum. Eriti meeldejääv kuju olnud suurema rühma tädi Liidia Kalda. Tädi Liidi, väga lõbus inimene, mängis tihti lastele Karlssonit. Lisaks hoolitses ta, et naistel-töökaaslastel oleksid silmad värvitud. Seda ei tohtinud töö ajal teha. Ükskord kulmude värvimise ajal juhtus sanitaar-epidemioloogiajaamast inspektor Evald Kirsel lasteaeda kontrollima. Kuna koka abil olid parasjagu silmad värviga kinni, siis talutati ta ruttu köögi kõrvale laoruumi. Kontrollija hakkas juba ära minema, aga tuli veel korraks uksele vaatama. Laoruumis peidus olnud koka-abi kuulis, et keegi tuli ja küsis: „Kas paps läks juba ära?“. Uksel seisev Kirsel vastas: „Hakkan kohe minema.“
Õppetöö lasteaias
Sel ajal kasutati juba päevikuid, kuhu olid märgitud tööplaanid. Nõuded õppetöö planeerimiseks anti haridusosakonnast. Paberid pidid korras olema. Tunniplaan oli kindel. Õppetunnid kestsid 30 minutit. Sõimekasvatajad pidid igal kuul käima seminaril Jõgeval. Metoodilises nurgas hoiti õppematerjale. Päev kulges kindla päevakava järgi: vastuvõtt, võimlemine, söömine, õppetund, õueminek, lõuna-uinak, vaba aeg, õhtusöök. Vanemas rühmas õppisid lapsed häälima sõnu ja selle alusel kirjutama. Igal lapsel oli oma vihik, kuhu kirjutati tähti. Õppimisel olid abiks noobid, punased tähistasid täishäälikuid, rohelised sulghäälikuid ja sinised kaashäälikuid. Vestlusoskuse arendamiseks peeti jutustamise tunde. Kasvataja luges ette raamatuid. Käelise tegevuse tunnis vooliti savi. Savi toodi Siimusti savitööstusest. Selle pehmendamiseks lisati „poslamaslat“ ehk päevalilleõli. Programmi kuulusid ka loovmängud (mängiti lüpsjaid, „tehti” kolhoositöid, ehitust jne.). Võimlemist juhendasid rühmakasvatajad. Võimlemine toimus klaveri saatel, oli lõbus ja tekitas reipa meeleolu. Rajooni haridusosakonna metoodikud käisid 1-2 korda aastas õppetööd kontrollimas. Anti näidistunnid, mida jälgisid ka teiste lasteaedade kasvatajad. Kooliminejale olid kindlad nõudmised (laps pidi teadma oma nime ja aadressi, suutma püsida laua ääres pool tundi, pidi omandama lugemis-, kirjutamis- ja jutustamisoskuse). Aastatel 1974-2005 läks kooli kokku 138 poissi ja 121 tüdrukut.
Jalutama minnes võeti kaasa pikk köis, millest pidid lapsed kahelt poolt kinni hoidma. Lapsed rohisid ise peenraid, talvel kühveldasid õuelt lund. Igal päeval oli kaks korrapidajat, kes aitasid lauda katta ja koristada. Kasvataja palk oli 40-50 rubla kuus. 1976a. tehti lasteaiale ettepanek hoida seda lahti ööpäevaringselt. Põhjuseks varakult tööle minevad emad (lüpsjad). Ööseks jäi lasteaeda tavaliselt 2-3 last. Kasvatajad ei olnud öösiti paari lapse passimisega nõus ja direktori Mart Uudla asetäitja Johannes Uulits kauples välja loa ööpäevane rühm sulgeda.
1979a. määrati juhatajaks Juta Tubin. Lasteaia kindlaks rez`iimiks sai 7.30-20.00. Õueala kujundas Rudolf Tamm. Puud toodi vanemate abiga (Hans Küüts, Endel Kallas, Värdi Ernits) hobuste ja veomasinatega. Lasteaia territooriumile rajati bassein, kuhu lasti sisse soe vesi. Õuepaviljonide seinad tehti algselt klaasist. Kasvandik Viktor Nõmm (hilisem Gümnaasiumi pedagoog) kukkus ükskord kogemata vastu üht klaasi, mis pudenes tuhandeks killuks.
Lasteaias tähistati vastlapäeva. Tallimehed tõid majandi hobused koos regedega lasteaia juurde. Hobustel olid kuljused kaelas. Sõit läks läbi terve aleviku. Naistepäevaks tehti emadele pidulaud. Kohale „lendas” Karlsson, kes tuli alati katuselt või läbi akna. Ta jagas komme ja mängis lastega. Tulnukal olid jalas ruudulised püksid ja seljal propeller. Juuksed olid püsti aetud ja nägu tedretäppe täis maalitud. Tädi Liidi (Liidia Kalda) ei pidanud paljuks katusele ronida ja sealt lastele lehvitada. Nääripidudel käis näärivana ja lapsed said paki kokkuhoitud toiduraha arvel. Mõnikord matkati ka Linnumetsa. Kivi otsas ootas seal kivinõid Ropka (tädi Liidi). Lastekaitsepäeva tähistati rongkäiguga. 1970a. 1.juunil käisid lapsed Jõgeva kultuurimajas etendust andmas. Mängiti „Hunti ja seitset kitsetalle“. Kõige väiksemat kitsetalle mängis Laiuse põhikooli praegune õppealajuhataja Siiri Rahn (sündinud Sirel.). Iga suve alguses toimuvad koolisaatmise peod. Kooliminevad lapsed saadetakse piduliku kontserdiga ära. Kooliminejad kirjutavad nimed suurde raamatusse, mis on avatud alates 1974 aastast.
Meditsiin lasteaias
Meditsiiniõe ametikoht asutati 1965a., pärast uude majja kolimist. Kabinetti sisustasid kaal, mõõdupuu, kvartslamp (ruumide desinfitseerimiseks), mähkimislaud, imikukaal. Mõlemas majatiivas asusid isolaatorid haigete laste eraldamiseks. Med. õde Veera Elsova oli kohal pool päeva. Sõimelapsi kraaditi igal hommikul ja vaadati kurku. Rühmaruume ja lapsi kvartsitati (lapsed pidid sellal kaitseprillidega aluspükste väel ringi jooksma). Med.õde tegi ka kaitsesüste. Peale süstimist sai kommi. Kord kuus käisid läbivaatust tegemas polikliiniku arstid (Milvi Perzidski, Peeter Ott ja dr. Kääri Tartust). Hambaarsti juurde viidi bussiga. Ooteaja sisustamiseks võeti mänguasju kaasa. Tolleaegsed hambapuurid tegid hirmsat häält ja puurimine oli valus. Umbes 60a.-te lõpus tekkis tüüfuse ja düsenteeria puhang. Kuna Jõgeva haiglal ei olnud nakkusosakonda, viidi hulk lapsi Põltsamaale. Lastega läks kaasa kasvatajatädi. Alates 1979. aastast tuli lasteaia töötajatel läbida sanitaarmiinimumi kursus. Sanitaar- epidemioloogiajaam kontrollis teadmisi, ruumide puhtust ja võttis toiduproove. Menüü koostati 10 päevaks (vitamiinid ja kalorid olgu tasakaalus). Alguses võis lastele anda toorpiima, hiljem pidi seda keetma hakkama. Talvel anti lisaks kalamaksaõli.